Inimestel on läbi aegade olnud tavaks üksteist võrrelda, hinnata ja lahterdada.
Tänapäevases maailmas on taolise hindamise ja hinnangulise lahterdamise juures saanud üha olulisemaks välised kriteeriumid: pikkus, laius, ümbermõõt, kaal, keha siledus, sääre siredus, juuste värv ja endale külge poogitud või kleebitud aksessuaaride silmatorkavus.
Varatäiskasvanud noorte naiste välist ilu hindavad missivõistlused on Eestis muutunud üksikute eralõbuks ning ühiskonnas laia kõlapinda ning toetust enam ei leia. Seda kummalisem on kuulda, et keegi on tulnud lapsevanemate edevusele ja isiklikule saavutusvajadusele tugineva äriidee peale hakata lapsi (tüdrukuid, kellest saavad tulevased naised ja emad) väliste kriteeriumite järgi ritta seadma.
Malle Hallimäe Lastekaitse Liidust on väga kenasti öelnud, et areneva ja kasvava lapse puhul tuleb rõhutada tema andeid, oskusi ja isikuomadusi ehk midagi sellist, mille osas laps saab ise kaasa rääkida, mida ta saab vanemate ja täiskasvanute toel arendada. Välised parameetrid on midagi sellist, mille osas lapsel endal võimalus panustada puudub, ühele on ilu antud rohkem, teisele vähem, mõni on saledam, mõni on ümmargusem. Küll soovib iga laps olla meele järgi oma vanematele ja kui vanemad mängivad innustunult “meie kõige ilusam laps”- mängu, siis laps lööb selles mängus vastuvaidlematult kaasa ja õpibki olema vaid väliselt ilus, et vanemate heakskiitu ja rahulolu pälvida.
Leian, et taolisel lapsmissivõistlustel ei ole mingit kokkuputepunkti lapse arenguliste vajaduste ja huvidega.
Küsimus ei ole ainult selles, kas me teeme lastest elusad nukud tappes nende loomuliku ja puhta ilu nagu tehakse USA lapsmissivõistlustel. Või kinnitame ühiskonna rahustamiseks, et meiki lubame vaid siis, kui lapse nahk läigib ja kontsakingi üldse ei luba ja järelikult on meie lapsmissid lapsemad. Küsimus on selles, et me kasutame lapsi ära enda, täiskasvanute mängude mängimiseks. Noorte naiste rinna-, vöö- ja sääreümbermõõdu ning näoilu võrdlemine on täiskasvanute mäng, mille koht ei ole laste mängumaailmas.
Kuivõrd lapse psüühika võib saada täiskasvanute mängude mängimisest traumeeritud on raske hinnata, sest lapsed on ju väga elujõulised ja paindlikud. Kuid jälje lapse mina-pildile ja enesehinnangule jätavad taolised hinnangulised võrdlemised kindlasti. Usun, et tüdrukuke, kes ei saanud missiks ja ei tulnud esiviisikusse (-kümnesse jne) on vägagi kurb ja õnnetu ning lahkub võistluselt teadmisega, et ta ei ole piisavalt ilus, järelikult on ta väheväärtuslik. Lisaks veel teadmine, et vanemad lootsid temalt enamat, sest ega ükski vanem ei saada ju oma ilusat tütrekest võistlusele kaotama ja põhimõte “tähtis pole mitte võit vaid osavõtt” ei kehti enam isegi olümpiamängudel.
Pereterapeudi ja 9aastase tüdruku vanaemana küsin, kuidas laste missivõistlus aitab kaasa lapse igakülgsele arengule? Mida ta lapsele annab?
Esinemisjulgust? Kas oleks lapsele parem ja arendavam, kui esinemisjulgus tuleb läbi esinemise kohasematel üritustel laulu, tantsu, luuletusega või spordiüritusel? Õpetab ellujäämisoskusi ja tugevat närvi konkurentsi tingimustes? Kas oleks lapsele parem ja arendavam, kui ta õpiks erinevuste nägemist ning empaatiat ja sallivust erinevuste suhtes ja läbi selle suudaks elus paremini kohaneda?
Mina hindan enda lapselapses eakohast iseseisvust, abivalmidust, kannatlikkust, loovust, tahet asju ise teha ja õppida ning oskust ja julgust oma soove ja vajadusi sõnadesse panna. Lisaks sellele on ta ka ilus tütarlaps, kelle jaoks ei ole probleem päev otsa kammimata juustega ringi käia, sest tal on tunduvalt olulisemaid asju teha, kui juuste kammimine.
Soovin lapsevanematele tarkust ja oskust jätta lastele laste mängud.
Artikkel on ilmunud: https://sobranna.postimees.ee/954010/pereterapeut-lapsi-ei-tohiks-taiskasvanute-mangude-nimel-ara-kasutada
Comments