"Saviväli on mõõtmatu nagu ookean," ütleb psühholoog Annika Metsar. "Mõned lapsevanemad on seda teraapiat pidanud lausa müstiliseks. Et kuidas ma oskan nii palju rääkida lapse vajaduste kohta pelgalt tema saviga mängimist vaadates," lisab pereterapeut Merle Ameljušenko.
Saviväljatöö ei ole keraamika
Mida saviväljateraapia endast kujutab? "See pole keraamika, me ei pane lapsi võimalikult ilusaid kujukesi ega kruuse voolima," rõhutab Merle."Teraapiaruumis oleme lapsega
kahekesi, emad-isad jäävad ukse taha. On üks savi täis kast, kõrval kauss veega. Me anname lapsele vabad käed, ta võib savist teha, mida soovib. Kõik mis laps teeb, on õige,“ ütleb Merle.
Mida laps saviga teeb? "Kolme-nelja-aastane lihtsalt mätsib, plätserdab, mängib savi ja veega. Vanemad lapsed teevad figuure, mägesid ja orge, sildu, maju. Ja selle juurde jutustavad oma loo. Eesmärk ei ole kujukeste voolimine, vaid saviga ja seeläbi oma kehaga ja meelega kontakti saavutamine. Meie jälgime seansi ajal lisaks lapse savitööle ka tema liigutusi, tema väljendusoskust, kui julgelt ja avatult ta meiega suhtleb. Kui laps ei oska saviga mitte midagi peale hakata, on meie ülesandeks teda kergelt juhendada, anda mõni soovitus. Aga nii kui näeme, et lapsele see ei meeldi, jätame selle tegevuse kõrvale," selgitab Annika.
Allasurutud või kõike teha tohtivad lapsed
"Oleme oma seanssidel kogenud väga erinevaid juhtumeid. On olnud väga pelglikke lapsi, kesvajavad pidevalt julgustust – kas ma teen ikka kõik õigesti? On vähese eneseusuga lapsi ja
teismelisi. Nad võivad teha ainult seda, mida vanemad neil lubavad teha. Saviteraapias hakkavad nad tasapisi avanema, julgevad teha asju, mida nemad tahavad, ja hakkavad
iseendast paremini aru saama. Teine äärmus on see paljuräägitud vabakasvatus. Lapsed, kellele on kodus kõik lubatud. Aga lapsed vajavad piire, nad isegi armastavad piire. Kui kodus on need hägusad või pidevalt muutuvad, siis nõuab see lapselt väga suurt vastutust. Piirid peavad olema mõistlikud, arvestama lapse vanust. Iga vanem peaks lapsele selgeks tegema, kust läheb tema enda piir. Siis õpib laps ära tundma ka teiste inimeste piire ja saab aru, kui kaugele tema võib minna. Niimoodi hakkab laps ise endale piire seadma," selgitavad terapeudid.
Saviväli aitab lapsel neidsamu kaotatud piire leida ja paika panna. "Savikast on kandiline, sel on piirid, kasti sees on savi, mida laps saab oma soovi järgi vormida ning kõrval on vesi, millel pole üldse mingit kuju. Juba väga väike laps saab aru, et maailmal on mitmeid erinevaid olekuid, kuid neid saab sättida endale meelepäraseks. Oma piire tundev laps austab ka teiste omi ja ei sõida neist jõuga üle," kinnitab Merle.
Saviteraapiast on tema sõnul kasu kõigile. "Meil kõigil on ju varasemast elust kaasas rahuldamata vajadusi. See tähendab, et mingi tegevus on katkestatud ja keha otsib veel aastakümneid hiljem võimalust see tegevus, see liigutus lõpuni viia. Seda saabki saviväljal teha." Rahututele ja emotsionaalsetele lastele sobib savivälja teraapia tasakaalu saavutamiseks, ning sobib ka laste arengu toetamiseks.
"Saviväljameetod on olnud hästi toimiv meetod ka näiteks perevägivalla kogemusega ja lahutuse järgse stressi all kannatavatele inimestele,“ lisab Merle. Töö saviväljal soodustab aju arengut, kuna kahe käega tööd tehes suhtlevad omavahel vasak ja parem ajupoolkera. Tänu sellele paranevad erinevate ajukeskuste vahel olemasolevad seosed ja tekivad uued. Saviväljal läheb inimene tagasi lapse aega, kus maailma avastatakse läbi puudutuse. Suur inimene unustab selle ära. Teraapiaseansil jälgitakse nii seda, kuidas käed liiguvad, kui seda, mida nad teevad. Ühtlasi jälgiakse ka kogu keha liikumist. Keha mäletab kõiki kogemusi, nii halbu kui ka häid. Saviväljal saadud head kogemused talletuvad kehasse avades võimaluse uuele .
Saviteraapia on pikk protsess, soovitavalt tuleks läbi teha vähemalt kümme seanssi.
Savivälja töö parandab suhtlemisoskust
Saviväljatööst on abi, kui lapsel on raske keskenduda, tal on raskused teiste lastegasuhtlemisel, kui tal esineb ärevust, stressi, depressiooni. Saviväljatöö toetab lapsekehatunnetust, kognitiivseid oskusi ning loovust. Saviväljal tegutsemine on arendavkogemus iga lapse jaoks. Tähtis on lapse soov midagi uut kogeda, õppida ja luua.Merle meenutab tööd ühe ATH- lapsega. "Kui ta esimest korda vastuvõtule tuli, ei suutnudta hetkegi paigal püsida. Tuuseldas sõna otseses mõttes terve mu kabineti läbi. Pärastkümmet seanssi suutis ta juba ühe tegevuse juures püsida ja minuga vestelda ühe teemapiires, tähelepanu ei läinud enam nii kergelt rändama."
Palju tuleb savivälja terapeutide juurde ka ärevushäiretega teismelisi. Merle toob ka teise näite: "Tegelesinkord kaua ühe teismelisega, kes oli äärmiselt suletud loomuga, vähese eneseusuga.
Saviväljateraapias, kus kuhugi pole kiiret, kus on täiskasvanu, kes teda päriselt kuulab ja teda julgustab, vähenes selle noore ärevus märgatavalt. Poole aasta pärast käis ta juba
spordisaalis, sai sisse gümnaasiumi, kuhu soovis, julges ise otsustada ka teiste oma elu puudutavate asjade üle. Noor kasvas ja arenes silmanähtavalt.“
Lapsed peegeldavad vanemate probleeme
Nii nagu ATH-lastega, nii on ka ärevushäire leevendamine tulemuslikum, kui terapeut saab teha koostööd lapse õpetajate ja vanematega. "See on üks teraapia osa – et lapse käitumine
muutuks, peavad ka vanemad end muutma,“ ütleb Annika.
"Me püüame lastevanematele alati selgitada, et lapse käitumine on probleemi sümptom, mitte probleem ise. Paraku näen sageli, et teraapiat on vaja hoopis vanemal, mitte lapsel.
Mul on meenutada edukaid koostöid, kui ATH-lapse ema, kes tegi ise ka saviväljatööd, on muutunud rahulikumaks ja suhe lapsega on paranenud," nendib Merle.
Tuleb aru saada, millal laps vajab tuge ja selgitust. "Me alati arutame vastuvõtule tulnud inimestega, nii lapse kui täiskasvanuga, tema saviväljal tehtud töö läbi. Sageli tuleb välja väga huvitavaid mõtteid ja seoseid. Need seosed võivad tunduda müstilistena, aga saviväljateraapia toetub siiski erinevatele psühholoogia harudele, mitte müstikale. Igal savisse tehtud kujundil on oma tähendus, mis seletab ära selle inimese täitmata vajadused. Need kujundid annavad terepeudile koguni aimu, millise maailmapildi on saanud laps oma vanematelt. Kui ümbritsev maailm on lapsevanemale ohtlik paik, kui ta suhtub ümbritsevasse suure ettevaatusega, kandub selline suhtumine edasi ka lastele," kinnitavad terapeutid.
___________
Artikkel ilmus ajakirjas Tervendaja (september 2023), autor Kaire Kenk.