Aeg-ajalt tõuseb läbi meedia ühiskonna huviorbiiti peresisene vägivald. Seda eriti puhkudel, kus vägivallatsejale on ühiskondlikku õiglustunnet riivavalt mõistetud liigleebe karistus oma teo eest. Valdavalt on sellistel juhtudel tegemist olnud füüsilise vägivallaga.
Küll on selge, et samaväärselt või isegi enam füüsilisest vägivallast esineb peredes ka vaimset vägivalda. Vägivalda, kus üks või teine pereliige sõnadega ja oma käitumisega teistele järjepidevalt haiget teeb. Ei ole põhjust võrrelda, kumb vägivallast on hullem ja kumb vähem hullem - inimese isiksust hävitavad tagajärjed on mõlemal vägivallaliigil.
Kahjuks on peresisese vaimse vägivalla ohvrid sageli lapsed, kes perehierarhias on enamhaavatavamad ning sõltuvamad vanemate käitumisest ja sõnadest. Lapsed, kelle mina-pildi kujunemises võtmeroll on vanematel. Vanem on justkui peegel, millelt peegelduvat peab laps tõeseks pildiks ning selle järgi hakkab ta ennast määratlema.
Kui sellest peeglist peegeldub läbi pidevate käskude-keeldude ja hirmutamise pilt, et sa oled saamatu, toimetulematu ja paha laps, siis selliseks laps ka ennast oma mina-pildis määratleb ja hakkab vastavalt käituma.
Minu pereteraapia praktikas on korduvalt tulnud ette, et paludes vanematel öelda, mis neile oma lapse isikuomadustes (lihtsam variant on oskustes) meeldib ja millega nad rahul on, on vanemad tõsises kimbatuses ning loetelu kujuneb vägagi kesiseks. Küll ollakse varmad pikalt ja süüdistavalt kirjeldama seda, millega lapse käitumises või ka isikuomadustes rahul ei olda. Päevast-päeva taolist peegeldust edastav vanem kasutab lapse suhtes vaimset vägivalda.
Mõnikord ju lapsed tõepoolest käituvad halvasti, teevad lubamatuid asju, rikuvad reegleid ja kokkuleppeid. Mõnikord teeme seda ju isegi - mis sest, et oleme täiskasvanud. Ei ole olemas ideaalset inimest ega lapsevanemat - meil kõigil on õigus eksida ja me eksimegi. Oluline on see, kuidas me käitume pärast, kui oleme oma eksimusest aru saanud.
Kasvatuslikult õige ja täiskasvanulikult vanemlik on anda lapsele tema teo või tegematajätmise suhtes adekvaatne tagasiside. Ei ole midagi hirmsat ka selles, kui vanem näitab ausalt oma emotsioone välja (pahameelt, nördimust, viha, pettumust), sest meil kõigil on õigus tunnetele ja nende väljendamisele.
Kuid kuidas käitume, kui oleme mõistnud, et tegime oma käitumisega lapsele liiga või läksime tunnetega liiale? Kas selgitame lapsele enda emotsioone - tunnistame, et tegime vea ja olime ülekohtused ning palume vabandust enda sõnade ja käitumise pärast? Seega õpib laps, et eksimine on inimlik, ta õpib oma eksimust tunnistama, õpib lepitust otsima ja andestust paluma. Või laseme käiku topeltmoraali ja demagoogia - lapsele õpetame, et endast nõrgemale liiga ei tehta (ei sõnade ega jõuga), kuid mina vanemana (suurema ja tugevamana) võin sinuga seda teha küll?
Kui taolised topeltmoraalist lähtuvad silmakirjalikud ja negatiivselt hinnangulised kasvatusmudelid korduvad päevast-päevas, siis julgen arvata, et see on vaimne vägivald oma laste suhtes. Samasugune topeltmoraal ja silmakirjalikkus on lapse füüsiline karistamine, isegi kui see on vaid tutistamine, sakutamine või pepulaks.
Vaimne vägivald oma lapse suhtes on ka pidev lapse hirmutamine tagajärgedega - alates vitsa või rihmaga ähvardamisest, lõpetades politsei ja erikooli või lastekodusse saatmisega. Mõistan, et vanem teeb seda parimas usus suunata oma laps õigele teele. Tõenäoliselt on ka teda samamoodi hirmuga ähvardades kasvatatud. Kuid taoliselt käituv vanem ei anna endale aru, et pidevas tagajärgede hirmus kasvades ei õpi laps ise tegema õigeid otsuseid ja tal ei teki arusaamist moraalist ning vastutusest. Kas me soovime, et meie laps jätaks lubamatu teo toime panemata seepärast, et ta saab aru, et nii ei ole õige või sellepärast, et ta teab, et selle teo eest võib karistada saada (aga kui vahele ei jää, siis ju ka ei karistata - topeltmoraal)?
Oma praktikas olen kokku puutunud varateismelise poisiga, keda varasest lapseeast on ähvardatud erikooliga. Poiss ise on selle hirmu ja teadmise, et ta sinna kunagi satub, omaks võtnud - seda väljendab tema käitumine ja negatiivne suhtumine iseendasse. Kuid kõige selle all on poisi sügav mure oma ema pärast - kuidas saab ema siis hakkama, kui teda ema kõrval ei ole.
Teismeline tüdruk leiab, et lähebki lastekodusse, sest siis ei pea taluma pidevaid nääklevaid ja sõimlevaid tülisid emaga, mille käigus ema viimase argumendina viskab välja ähvarduse, et oleks pidanud kohe lapse lastekodusse andma.
Omavahelistes konfliktides käituvad ema ja tütar mõlemad teismelistena, kel puuduvad oskused konflikte lahendada.
Võrreldes füüsilise vägivallaga on vaimne vägivald raskemalt märgatav ja selle tagajärjed võivad väljenduma hakata alles pikema aja tagant.
Eksimine on inimlik - usun, et on raske leida inimest, kes ei oleks teiste suhtes ühel või teisel moel vägivaldne olnud, kellelegi liiga teinud. Probleemiks muutub see siis, kui vaimsest ja füüsilisest vägivallast saab korduv käitumismudel ning inimene ise peab seda normaalseks käitumiseks.
Artikkel on ilmnud: https://sobranna.postimees.ee/866518/pereterapeut-vaimset-vagivalda-laste-suhtes-esineb-fuusilisest-enamgi?_ga=2.256784194.895257700.1533826169-534112051.1499462867
Comentarios