Miljoni dollari küsimus, millele vastuseks on igaühel oma tõde. Vastarmunu, kes on oma väljavalitule kuldse kuu selga mõelnud ja valmis temaga valgel hobusel loojangusse kappama, on enam kui sada protsenti veendunud, et nende armastus on igavene (hoolimata sellest, et me keegi ei ole igavesed).
Seitse aastat koos elanud, lapse või paar saanud paar, mõtleb pigem armastuse kaduvusele, sest kuldne kuu on muutunud halliks argipäevaks ja valge hobune on ammu surnud ja rebastele söödetud.
Ometigi on paare, kes hoolimata hallist argipäevast ja ülejäänud halli varjunditest, on armastades koos elanud aastakümneid ja elaks edasigi aastakümneid, kui vaid elu antaks. Ja on paare, kes ütlevad, et aastate möödudes on võimelised ikka ja jälle üksteisesse armuma. (Igaks juhuks on selle väite paikapidavust isegi uuringutega kinnitatud, sellest kirjutab H. Fisher raamatus "Why We Love"). Ei ole need pikaaegsed ja armastavad-armunud paarid armastamist ja kooselu õppinud mingitel peentel kursustel ega kandnud endas tammsaarelikku mõtet, et armastamine ja suhtes olemine vajab igapäevast ränka vaeva ja tööd. Mis on siis nende edu saladus, nagu tänapäeval kombeks on küsida? Erinevaid vastuseid oleks tõenäoliselt just sama palju, kui neid paare, kellelt küsitakse.
Armastus on oma olemuselt egoistlik ja omakasupüüdlik tunne. Meie kõigi vajadus ja ootus on tunda end armastatuna. Et aru saada sellest, mille läbi see tunne meil tekib, oleme loonud oma kindla kujutluspildi, mis on üks ja ainuõige. Rahulolematus tekib, kui kaaslane ei suuda (ei oska, ei tea) pakkuda sellist armastust nagu sinu kujutluspilt eeldab. Keskendudes oma rahulolematusele, sest pilt ei ole õige, jääb sul mõistmata ja tundmata see, mida su armastatud kaaslane teeb sind armastades. Just nimelt, mida teeb, sest nagu E. Fromm on kirjutanud, on armastus eelkõige tegevus. Mida me teeme, kui armastame? (Siinkohal soovitan kõigil lugeda Frommi raamatut "Armastuse kunst".)
Usun, et paarid, kes on koos elanud aastakümneid, on suutnud seda, sest on armastanud iseennast ja oma kaaslast päevast-päeva, olles üksteise kõrval ja tehes kõike seda, mida inimesed oma eludes ikka teevad. On mõistetud, et igapäevane hall argipäev ja see, mida seal koos tehakse, ongi kaaslase armastamine ja ei ole keskendutud ideaalpildi taga ajamisele. Kaaslast on võetud sellisena nagu ta on, püüdmata teda oma käe ja soovi järgi ümber kasvatada, on hinnatud tema häid omadusi ja oskusi ning mõistetud ja lepitud tema puudustega. Nad on osanud tervemate ja tugevamatena läbi tulla perioodist, kus lihvitakse maha üksteise teravaid nurki, et pärast seda saaks tekkida tõeline ühtsus ja sünkroonsus - teineteisejaoks olemas olemine, jagamine, mõistmine, andestamine, lugupidamine (pane tähele! need on tegevused). Pärast seda on hall argipäev muutunud puhtamaks ja selgemaks, juurde on tulnud oskust armastada iseennast ja läbi selle oma kaaslast. Oskust armastada läbi selle, mida igapäevaselt teeme ja oskust tunda end läbi selle armastatuna.
Ma ei ole neuroteadlane ega oska arvata, kas pikaaegselt kooselanud paarid suudavad veel armuda ehk kas nende ajus käivutuvad armumisele viitavad keemilised protsessid. Küll julgen arvata, et ka pärast pikki kooseluaastaid on võimalik ikka veel avastada kaaslases midagi, mis üllatab ja meelitab, sest inimesed on olnud pidevas isiksuslikus arengus. Midagi, mis panebki tundma hellust ja hoolivust ja taas partnerisse armuma (ilmselt siis ka vastavat ajukeemiat käivitama). Kuid see armumine on küpse ja elukogenud inimese sügav tunne, mille hoidmiseks ei ole vaja abilisteks kuldset kuud ega valget hobust. See on armumine, mis tugevadab soovi kaaslast armastada just sellisena nagu ta on meie igapäevastes asjades-tegevustes.
Aeg-ajalt tasub endalt küsida, mida ma teen, kui armastan. See aitab sul paremini mõista ja tunda, mida su kaaslane teeb, kui sind armastab.
Artikkel ilmus ....
Comments