Mõnikord tundub meile, et tänapäeva lapsed on kõige sõnakuulmatumad lapsed läbi aegade.
Katherine Reynolds Lewise raamatus The Good News About Bad Behavior: Why Kids Are Less Disciplined Than EverAnd What to Do About It on neli soovitust, kuidas kasvatada lastes eneseregulatsiooni oskust.
Läbi uuringute on kinnitust saanud tõdemus, et tänapäeva lastel on võrreldes varasemate põlvkondade lastega tunduvalt madalam enesekontrolli tase. Selle põhjusena tuuakse välja:
laste kasvamist nutiseadmete ja muu kõrgtehnoloogia täidetud keskkonnas, õppeprotsessi orienteeritust akadeemilisele edukusele, mitte individuaalsele panustamisele ühisesse ettevõtmisesse ning seda, et lastel peaaegu et ei olegi aega iseseisvaks mänguks ja lihtsalt aja veetmiseks.
Kuidas siis õpetada lapsele eneseregulatsiooni ja -kontrolli?
ANDKE LASTELE TAGASI KOHUSTUSED
Tänapäeval ei ole lapsed vanemate jaoks abilised, kelle jõukohasest panusest on abi koduses majapidamises või muudes valdkondades. Lastest on saanud andekad, edule orienteeritud elu õied, kelle eest on pidevalt vaja hoolitseda ja nende kõiki soove täita. Paraku anname sellise hoiakuga lastele mõista, et nende väärtus sõltub nende saavutustest. Laste aeg on täidetud kooli, trennide, ringide, klassiväliste ürituste jmt-ga, kuid kohustusi pere ja vanemate ees neil ei ole. Vanematena oleme hakanud normiks pidama, et saame hakkama oma laste panuseta pereellu - hoiame-mängitame nooremad lapsed, koristame toad (ka lapse oma), käime poes, katame laua, koristame laua... Arvame, et teeme seda kõike lapse hüvanguks. Kuid tegelikult toob koduste kohustuste puudumine kaasa selle, et laps ei omanda eluks vajalikke praktilisi oskusi ega saa kogemust, kuidas olla teistele kasulik ning terve pere heaks panustada. Vanemad ise jäävad ilma lapsega ühistegevuse kogemusest (koristamine, söögi valmistamine, jalgratta remont, aiatööd jmt) ja võimalusest oma last paremini tundma õppida. Kõik see vähendab lapse tegelikku heaolu ja tahtmist olla koos oma perega.
ANDKE LASTELE AEGA MÄNGIMISEKS
Colorado Ülikoolis 2014.a tehtud uuring kinnitab, et lapsed, kelle päevas on piisavalt vaba aega, kontrollivad paremini oma mõtteid ja tegevusi, et saavutada enda eesmärke. Lapsed, kellel on rohkem vabadust ja võimalust mängida vanemate järelvalveta, õpivad paremini, on loovamad ja tunnevad enam vastutust enda tegude eest.
VÄHENDAGE LASTE KOORMUST
Koolipäeva lõpp ei tähenda lapse tööpäeva lõppu. Edasi tulevad ringid, trennid ja sageli mitu tükki järjest. Kõik selleks, et lapse andekus ja vanemate ootus saaks väljundi ning lapse päev oleks õhtuni tegevustega täidetud. Aga õhtul tuleb kodus veel õppetükke tegema hakata.
Üleorganiseerides lapse päeva jääb ta ilma olulisimast arengule kaasa aitavale tegurist - struktureerimata mängust (tegevusest) ilma täiskasvanute kohaloluta. Nii lasteaias kui koolis on alati laste kõrval täiskasvanu, kes on silmapilk valmis sekkuma, et pahandusi ära hoida. Sellised üle organiseeritud ja üle kontrollitud lapsed ei saa võimalust vaielda mängukaaslasega, lahendada mängus ette tulevaid probleeme, kontrollida enda emotsioone ja reaktsioone selleks, et mängu jääda. Nad ei õpi ka ise enda aega sisustama ja endale eesmärgistatud tegevust leidma, sest alati on olemas täiskasvnu, kes seda nende asemel teeb.
Laske lapsel endal otsustada, millega ta soovib tegeleda. Pidev survestamine ja lapsele liigkõrgete ootuste esitamine võib viia lapse läbi põlemiseni. Parem on enda vanemlikku edukust mõõta mitte medalite ja auhindadega, mida lapsed on saavutanud, vaid sellega, millised inimesed neist on kasvanud, kuidas nad suhtuvad oma töösse, kui iseseisvad suudavad olla, kas usuvad iseendasse.
LÕPETAGE MURETSEMINE
On tehtud uuringuid, mis kinnitavad, et varase lapsepõlve traumaatilise kogemuse ja täiskasvanuea hirmu või foobia vahel seost ei ole. Lapsepõlves kõrgemalt kukkumine ei põhjusta täiskasvanuea kõrgusekartust. Lapsepõlve traumaatiline kogemus veega ei põhjusta hirmu vee ees täiskasvanuna. Lapsepõlves üksi jäämist kogenud laps ei pruugi täiskasvanuna kannatada hülgamishirmu all.
Võib eeldada, et täiskasvanuea hirmude, ärevuste ja foobiate põhjustaja on vanemate soov kaitsta lapsi esimestel eluaastatel vigastuste, hirmude ja muude trumaatiliste kogemuste eest. Lapsed peaksid saama mõistlikul tasemel kogeda maailma uurimist ja ka riskantsete mängude tagajärgi (kukkumised, traumad, vigastused, emotsionaalsed üle elamised). Selle läbi nad õpivad tundma piire, tunnetama enda võimeid ning omandavad enesekindluse ja -usalduse.
Artikkel on refereering artkilist "4 совета, чтобы научить детей самоконтролю":
Comentários